Persoon

1. Kuidas algas sinu poliitiku tee ja miks sa just selle tee valisid?

Vanemad ja sugulased teevad nalja, et mu tee poliitikasse algas siis, kui ma sündisin. Kuna tegemist on 23.veebruariga, mis on omakorda päev, millal oli Pärnus välja kuulutatud Eesti Vabariigi Iseseisvumine. Loomulikult see on naljaga pooleks öeldud, kuid on tõesti väga suur au ja vastutus pidada oma sünnipäeva sellisel Eesti jaoks olulisel päeval.Kui rääkida minu poliitika tee algusest, siis algas see oma kooli õpilasomavalitsusest.Hiljem olin oma kooli õpilasomavalitsuse president, maakonna koolide õpilasomavalitsuste liidu ase-president ja ka Eesti Õpilasomavalitsuse Liidu juhatuse liige. Pean neid kogemusi väga olulisteks. Vaatamata sellele, et sellest ajast on aastaid möödas, siiski aitab see kogemus mind mõista noorte muresid ja vajadusi.

Paralleelselt õpilaspoliitikaga tegemistele olin 1997 aasta algusest kutsutud F. Naumanni Fondi poolt korraldatud Noorte Poliitikute Kooli. See oli minu esimene kokkupuude Reformierakonnaga, kuna tegemist on liberaalse maailmavaatega kooliga ja esinejateks olid paljuski Reformierakonna tuumik. Tuleval aastal mul on isiklik juubel, mis on seotud Reformierakonnaga. Nimelt olen olnud selle poliitika ustav toetaja kümme viimast aastat. Ametlikult erakonnaga liitumist pidin ootama veel kolm aastat, kuni sain 18 ja seadus lubas erakonna liikmeks saada. Mingil määral tänu just nii pikale ooteajale on olnud liitumine teadlik ja läbimõeldud, orava rinnamärk aga väärtuslik.Just tänu Noorte Poliitiku Koolile mõistsin, et ühiskonnas toimuv ei jäta mind ükskõikseks. Tänu nooruslikule idealismile uskusin, et palju asju ühiskonnas saab paremaks muuta, on vaja ainult kindaid veendumusi ja sügavat armastust oma riigi vastu. Aastaid on läinud, kuid pean ennast realistiks, kes on oma südames suutnud jätta ruumi idealismile. Usun, et poliitikas on väga oluline olla realist, kuid poliitikud, kes on kaotanud usu idealismi, sellesse, et inimloomus ja ühiskond on head, ei oma mingit õigust kaasa rääkida ühiskonna asjades.

2. Milline on sinu senine panus Eesti elusse? (piirkond = sinu valimisringkond)

Kui paradoksaalselt see ka ei kõlaks, kuid meie suurimaks panuseks oma riigi elusse on olla hea kodanik. Elada oma elu nii, et oma tegevusega aidata Eesti arengule kaasa.Oma seniseks panuseks pean Euroopa Liidu referendumi kampaania läbiviimist, kus sai tohutult paljude inimestega suheldut ja vastatud inimeste küsimustele, mis on Eesti jaoks EL ja mida see kaasa toob.Samuti olen alati proovinud leida aega ka kodanikuühiskonna jaoks. Alates 2002 aastast on Eesti Euroopa liikumise nõukogu liige. Pean osaks oma missioonist just kolmanda sektori arengule kaasa aitamist. Elukutselise politoloogina vähemalt paar korda kuus annan loenguid ja osalen avalikel kohtumistel, mis aitavad poliitika ja ühiskonna paremale ja sügavamale arusaamisele inimeste seas.Olen Tallinna südalinna elanik. Pean oluliseks oma kodukoha arengut. Tahan, et inimesed saaksid tunda kindlust ja uhkust oma kodukoha üle.

3. Miks peaks just sind Riigikokku valima? Mida tahaksid 4 aastaga ära teha?

Järgmise nelja aasta jooksul sooviks läbi enda oma ja mõttekaaslaste tegevuse taastada inimeste usu poliitikasse ja poliitikutesse. Seda aga saab teha ainult langetades professionaalseid otsuseid.
Tahan et meie inimeste palgad, pensionid ja hariduse tase vastaks Euroopa omadele. Olen valmis selle nimel tööd tegema , kuna usun Eesti riigi tulevikku.

4. Milline on sinu arvates hea ja edukas poliitik?

Heaks poliitikuks saab ainult hea kodanik. Seega tuleb olla hea ja hooliv kodanik, armastada oma riiki ja rahvast.Teiseks ja mitte vähem oluliseks kriteeriumiks pean professionaalasust. Ainult kvalifitseeritud spetsialist võib omada kõrget vastutus tunnet oma tegevuse eest.Seda on mõistetud paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides. Usun, et antud suhtumis mudel on samuti ka Eesti tulevik.Eesti poliitikute jaoks on väga oluline tasakaalukus. Luban endale siinkohal tsiteerida meie esimest Taasiseseisvunud Eesti presidenti Lennart Merit, et „väikeriigi poliitika on kunst, mille võti on tasakaal". Ilma tasakaaluta ja siseharmooniata pole võimalik teha ei väikseid ega suuri asju. Eriti ohtlik on tasakaalu puudumine väikeste riikide poliitikute puhul, kuna ühe inimese otsused ja teod väiksemas riigis võivad rohkem mõjutada kogu ühiskonnaelu kui suures riigis. Arvan, et hea poliitik on tasakaalukas ja professionaal, kellel süda nii rõõmustab kui ka valutab oma riigi ja rahva pärast.

5. Mõni tore mälestus lapsepõlvest või kooliajast?

Kui õppisin üheksandas klassis siis igale klassile oli antud ülesanne lavastada mõne ajaloolise raamatu lugu. Otsustasime oma klassiga Margaret Mitchelli romaani Tuulest Viidud kasuks, mis oli üks mu lapsepõlve lemmik raamatutest. Ise kehastasin peakangelannat Scarletti . Meie etteaste tegi omapäraseks see, et lavastuse tegime inglise keeles. Kuigi teised olid ka väga tublid ja konkurents tugev, sai meie klass esikoha ja hulgaliselt positiivseid emotsioone. Siiamaani meenutan antud kooliaja seika naeratusega.

6. Miks valisid just selle eriala, mida pärast keskkooli õppima läksid või tööle asusid?

Kuna keskkooli päevil tänu Noorte Poliitiku Koolile tekkis sügavam huvi ühiskonna ja poliitika vastu, siis otsustasin, et ei hakka tegelema praktiliste asjadega ühiskonnas, ehk poliitikaga enne, kui olen saanud vastavad teoreetilised teadmised. Seega otsustasin Tartu Ülikooli politoloogia eriala kasuks, mis toona oli Eestis ainuke koht, kus sai politoloogiat õppida ja ma ei ole oma valikut kahetsenud.

7. Pereelu - vanemad, abikaasa, lapsed?

Armastan väga oma pereliikmeid, lähedasi ja sõpru. Igapäevaga aina rohkem mõistan ja oskan väärtustada, et kuidas on mul vedanud, et nad on mul olemas.Pean suureks inimeeskujuks oma ema. Arstina ta on üks vähestest inimestest, kes on ohverdanud oma elu teistele. Kelle jaoks teiste mured ja valud on esmatähtsad. Ma ei väsi imetlemast tema pühendumist oma tööle, oma patsientidele. Kui ma suudan teha oma elu jooksul kasvõi poole võrra seda head ja kasuliku inimeste heaks politoloogina ja poliitikuna, mida minu ema on teinud ja teeb arstina, siis ma võin öelda, et mu elul on olnud mõtet. Mul on olemas ka truu silmarõõm, keda hullult armastan. Ka elu kõige raskematel aegadel vaadates teda ma mõistan, et elu on mõeldut elamiseks, et elu vastu tuleb huvi tunda mitte mingil tingimusel ei tohi elule selga pöörata. Selliseks truuuks sõbraks on mu kokker-spaniel Theodor, keda hellitavalt kutsume Teddyks. Ta meenutab mulle väikest Teddy karu (Teddy bearks) .

8. Kuidas puhkad? Mis on sinu hobid?

Eelistan puhata sõprade ja lähedaste ringis. Kui on mõnus seltskond, siis vahel saab endale lubada olla laisk ja mitte midagi teha. Ei ütle iial ära sõpradega hea filmi vaatamises või jalutuskäigust oma kalli koera seltsis.Oma suuremateks harrastusteks pean laskesporti, millega olen kooliajal aastaid tegelenud ja kunstiajalugu, mille nautimisest iial ära ei väsi.

9. Millise oma saavutuse üle kõige rohkem uhkust tunned?

Ma ei tunne uhkust oma isiklike saavutuste eest, seda saavad paremini hinnata ja väärtustada inimesed minu ümber.Kuid tunnen uhkust oma riigi üle, mis on suutnud 16 aastaga saavutada väga palju, kus on hea ja turvaline elada. Olles tihti oma töökohustuste pärast välimaal siis ikka ja jälle võin uhkusega öelda, et tulen Eestist.

 10. Sinu elumoto?